Kuidas valida, kui kedagi pole valida?

Lühike ja kiire vastus: kui kõik valikud halvad on, tuleb oma hääl anda senise valitsuse (KOV või RK, sõltuvalt valimiste kontekstist) vastu, mitte poolt. Valimata jätmine või senisel halval valitsusel jätkata laskmine on igal juhul halvim variant. Kui pikem selgitus huvitab, loe edasi.

Hetkel on käimas kohalike omavalitsuste valimised ja see on ka hetkemotivatsioon selle kirja kirjutamiseks, aga sama jutt kehtib ka riigikogu valimiste korral.

Meil vist ei ole kuskil sellist olukorda, kus “kedagi pole valida” tähendab, et KOVi kandideerivadki ainult ühe erakonna kandidaadid, ja seetõttu ma ei räägi sellest. Ma räägin olukorrast, kus tehniliselt siiski valikud on olemas. Probleem on, et valikud on halvad, ning paljud inimesed teevad selles olukorras ühe kahest otsusest:

a) jätavad valimata või

b) valivad senise võimuerakonna jätkamise poolt.

Mõlemad valikud on väga halvad valikud, sest mõlemad soosivad senise võimuerakonna jätkamist ja halva võimuerakonna puhul on halvim, kui ta saab võimul olla pikalt. Miks? Sellepärast, et pikalt võimul olles võim stagneerub ja korrumpeerub. Võim muutub järjest osavamaks/küünilisemaks/jultunumaks valitsuse ametkondade ja maksumaksja raha ära kasutamisel oma partei poliitpropagandaks, alternatiivparteide tegevuse maha surumiseks ning oma võimu jätkumise kindlustamiseks. Teisiti väljendudes, sama valitsuse võimul pikalt püsimine nõrgestab demokraatia toimimist, mis halvimal juhul võib jõuda teisele poole seda piiri, kus demokraatlikud valimised enam ei olegi praktiliselt võimalikud.

Jah, tegu on paradoksiga. Demokraatlik põhimõte, vabadus valida ja vabadus saada valituks, on see, mis võimaldab vanadest peerudest poliittaktikutel mängida mäng lõpuks selliseks, et demokraatia muutub järjest rohkem valitsevale klikile kasulikuks demokraatia karikatuuriks, või ühiskonnale halvimal juhul, et demokraatia ei oleks enam võimalik.

Olen mõelnud, et ilmselt oleks just seda demokraatia Achilleuse kanda kõige parem ravida, kui juba seadustes ära blokeerida, et sama partei ja/või inimesed saaksid olla valitsuses rohkem, kui kahel valitsemisperioodi järjest. Umbes, nagu presidentidega asjad mitmes riigis käivad. Aga selle saavutamine vist on utoopia?

Seni, kuni seadustega seda tragöödiat ära hoitud ei ole, peame meie valijatena ennast kokku võtma, ja minema valima! Olgu, et valikud on halvad, aga mõelge konstruktiivselt — kui me muud ei saavuta, siis isegi seni opositsioonis olnud halba erakonda valides on mitu kasulikku tulemust:

1. Valitsev klikk on saanud kinga ja vaikselt arenema hakanud diktatuurijuurestik on selleks korraks jälle sassi löödud.

2. Kõikidele erakondadele on saadetud sõnum, et rahulolematu valijaskond käitub vastavalt ja kui vaja, teeme seda ka igal järgmisel valimisel! See suurendab tõenäosust, et võimul olevad poliitikud keskenduvad taktikaliste võimukindlustamismanöövrite asemel sisulisele riigi/KOV-i juhtimisele.

Hetkel käib suurim tsirkus Tallinna ümber. Kuna ma ise ei ole Tallinna kodanik, ei saa ma Tallinnat muud moodi aidata, kui pöialt hoides. Tallinnlased, võtke ennast kokku ja saatke Edgar ja Keskerakond puhkama!

Järgmistel riigikogu valimistel ilmselt on aeg, et me saadaksime vahelduseks Reformierakonna jalga puhkama. Järgmistel riigikogu valimistel annan mina oma hääle sellele erakonnale, kes lubab teha 2 olulist innovatsiooni/revolutsiooni riigijuhtimises:

a) lahendab ära ülalmainitud “utoopia” eesmärgi, et sama erakond/inimesed ei saaks olla rohkem, kui kaht valitsemisaega järjest samal võimupositsioonil, ja

b) teeb nii, et iga veel mitte valimisealise lapse kohta oleks selle lapse vanema(te)l üks hääl valimisel rohkem — see kallutaks poliitikute taktikamängud penskarite häälte ostmiselt riigi jätkusuutlikkuse jaoks olulisemate probleemide lahendamisele.

4,831 views